Veider on blogida oma hingeelust vms, aga ma tunnen , et tahan selle siia kirjutada, niikuinii loevad seda mu sõbrad I guess?!
Nagu ma Atuhhile ütlesin on mu elus hetkel kõige toredam asi see , et ühed saapad on soodushinnaga ja ema tellib need mulle, aga ka , et mul on sõbrad kes mind toetavad. Ma ei hakka asja peensusteni välja kirjutama, aga püüan seletada mida ma tunnen. Enamus inimesi naeraksid selle üle ja ütleksid , et tuleb edasi liikuda, kuid ma ei tunne nii.
Ma hoolin kellegist väga, ta on parim inimene maailmas, mu parim sõber (kes teab see teab), ma annaksin tema eest kõik. Ma mõtlesin ,et võiks rohkemat kui sõbrad olla, aga kas see on egoistlik hoolida kellestki nii palju ja karta , et teed talle haiget , seega temaga mitte teemat alustada?Okei segane ma tean.
Hetkel ma tunnen: Et mu elu on läbi ja fkn valus on, ma olen ma silmad punaseks nutnud, ja ülimalt veider on nutta. Alles tundus kõik hästi minevat ,ja nüüd on kõik nii hall ja mõtetu, vihma peksab vastu mu aknaklaasi juba tunde, istun voodil , ei mingit emotsionaalset peegeldust mu näost, tuimalt kirjutan siia ja üritan mõelda, et homme on parem päev, et kõik läheb paremaks. Minuga on kõik korras ja elu on ilus. Tegelikult on raske iseendale valetada,sest sa tead tõde kõige paremini ja ei suuda otsustada, kas uskuda v mitte. Ja siis jooksevad nagu salvestusel kõik eelnevad vestlused selle isikuga mõttest läbi, ja pisarad pühivad valed ära. Jeah okei ma ei jaksa enam nii masendavaid asju kirjutada.
Tänan: JoJo't, Lille't, Atuhhi,Joosep'it, Marelle't, Jane, Mertsu't ja Helts'ut , et te olemas mulle olete...
Kadri, xx
No comments:
Post a Comment